Ärevushäire on selline minu jaoks veel väga isiklik ja raske teema, millest rääkida. Osa minust soovib, et inimesed minu seda ärevat ja kartlikku poolt ei tunneks, teine osa tahab rääkida ja loota, et see kuidagi aitab. Ma ilmselt olen liiga kinnine ja kartlik, et seda kõike ühe hooga täielikult avada, võibolla kardan hukkamõistu, võibolla hoiab mind tagasi miski muu, ma ei tea.
Ärevushäire kimbutab mind ilmselt juba aastaid, alguses ma lihtsalt ise ka ei teadnud, mis see on. Ehk ei saanud aru, millest tulevad need veidrad tunded, mida ma kogen, miks mul on raske inimesi usaldada ja endale lähedale lasta, miks ma aegajalt tahan pigem endasse tõmbuda, maailmast eemal olla ja mitte kellegagi suhelda. Tegelikkuses oli see juba põhikoolis nii, üritasin nautida vahetunde nagu kõik teised, aga ausaltöeldes ma vihkasin neid. Ma tahtsin pigem oma matemaatikaülesandeid lahendada ja omaenda üksikus maailmas chillida, kus keegi ei saa mind alt vedada, ainult mina ise. Mulle ei meeldinud see kära ja loba, mis koridore vahetundide ajal täitis. Ükskõik, kuidas ma üritasin sulanduda, ükskõik kui osavõtlik ma neis mokalaatades olin, tundsin ma sellest ebamugavust ja piina. Samas ei tahtnud ka olla mingi veider üksik erak, kes vahetunnid pigem üksinda raamatute seltsis veedab.
Ärge saage valesti aru, mulle meeldib suhelda, aga teatud seltskonnas ja mitte alati. Ülikooli ajaks see läks nii palju paremaks, mulle hakkas meeldima kursakaaslastega aega veeta ja lihtsalt rääkida, see ebamugavus kadus. Võibolla oli asi ka selles, et teemad olid huvitavad, mitte ei hõlmanud valdavalt vaid seda, kust reedel pinda leida, et end täis kaanida.
Seda ärevuse teemat on valdavalt väga raske kokku võtta, sest see hõlmab endasse nii palju erinevaid aspekte, seekordses postituses räägingi rohkem suhtlemisest, et teema liiga laiali ei vajuks, üleüldse on selles teemas nii sees olles neid tundeid raske kirjeldada, ma ei ole nii hea sõnaseadja.
Praegu olen ma jälle sellises staadiumis, et väga raske on uusi inimesi ligi lasta, kuidagi ei taha haiget saada. Elu on paraku näidanud, et paljudel inimestel on komme toredat mängida ja seejärel nuga selga lüüa. Ma tean, et selle seina tagant peab välja tulema ja vähemalt üritama jälle natukene rohkem suhelda. Selle seina tagant välja tulles võib saada haiget, aga siia jäädes, on haigetsaamine garanteeritud, sest lõpuks nii mul lihtsalt enam polegi sõpru ja võimust võtab üksindus, seda ju ka ei taha. Ausalt, ma olen nüüdseks juba paar kuud üpris agaralt suhtlemist vältinud, kuigi tegelikult mulle nii väga meeldib rääkida ja suhelda. Mul on nii palju juttu ja energiat sees peidus, aga see ärevus tahab seda nurka suruda. Mind nurka suruda. On aeg jälle hakata ärevust eemale ajama ja inimesi lähemale laskma, kasvõi mingil määral.
Õnneks tänapäeval on hakatud sellistest teemadest rohkem rääkima ja see julgustab ka end natuke avama, ehk ajaga õpin ma end ka natuke selgemalt sel teemal väljendama. Järgmine kord juba sellest, kuidas psühholoog olukorda tuhat kords hullemaks tegi.
Minu blogi fb leht asub SIIN
Kuidas suhelda inimestega kui on selline tunne, et enam ei oskagi? Kuidas ignoreerida kartust haiget saada?
Osavalt oma sotsiaalset maski kandmas.
Lorey 