Terve palk maksudeks!

Vauvau, pole pea nädal siia sattunud. Kui täiesti aus olla, siis lihtsalt ei ole viitsinud, kuigi kiire on ka olnud, vabu hetki on siiski leidunud, kuid need olen üritanud pigem õppimisele pühendada.

Megakiire nädala kokkuvõte: Migris sai käidud, auto ei läinud rohkem käima. Tuli välja, et aku andis otsad. See sai vahetatud, lisaks Ilja kaotas rahakoti ära, kuhu sisse olid uue aku ostust juhtumisi jäänud ka auto paberid. Mis seal ikka, juhtub.

Ma muidu täna nägin mingit artiklit, et riigil jääb mingi summa saamata, kuna ettekandjatele antavalt tipilt ei võeta makse. No tere tali. See ongi antud konkreetsele inimesele hea teeninduse eest, jumal küll. Eestis on ju nii ilmatuma suured palgad, et lausa jube kahju kui mõni inimene natukene rohkem saab. Ikka kõik tuleks maksustada. Oh, mõelge kui palju plekki jääb saamata kui inimestele kingitakse pulmadeks, sünnipäevadeks raha. Sellele ka maks peale, ega siin nalja pole. Kõigele maksud peale. Annad lastele taskuraha, anna veits riigile ka. Lähed jooksma, kulutad pinnast, hakka maksma! Meie armas valitsus peab vaesuses virelema. Neil vennikestel peaks palga ikka veel kõrgemaks tõstma, lisaks veel jagama erinevaid toetusi, kuidas nad muidu vaesekesed toime peaksid tulema.

Eesti on e-riik, mõelgu parem mingi ilmatuma hea süsteem välja ja müügu neid teenuseid teistele riikidele või ma ei tea, ausalt, see maksude ja aktsiiside teema ei toimiii. Kui juba 600 – eurist kuupalka nimetatakse konkurentsivõimeliseks.. Tegelikult on see ju päris väike summa, arvestades palga-hindade suhet.

See kõik on pelgalt minu arvamus ja võib-olla ma üpris poliitikakauge inimesena panen täiega mööda.

Mis teie arvate?

Advertisements

Hull mutt

Tõesti ei tea enam, mida teha. Seega palun kui kellelgi on kogemusi alljärgnevat tüüpi inimestega või kogemusi sarnaste situatsioonidega, palun andke nõu.

Lugu on järgmine. Mu vanaisa on haige, põeb soolevähki ja viimasel ajal olevat ta tervis väga palju halvenenud, täpselt me keegi öelda ei oska, sest ta naine lihtsalt ei lase meid majja sisse. Juba varem oli selle naisega alati väga palju probleeme. Ta on juba algusest peale üritanud meid Jürist eemal hoida. Tema nimi on Helve. Ta on väga ahne inimene ja algusest peale üritanudki mu vanaisa ainult endale hoida, ilmselt, et ta mingil juhul meile mingeid rahasid ei annaks. Nimelt oli Jüri kunagi väga heal järjel advokaat ja nüüdki pension on päris hea. Mitte keegi meist ei ole seal kunagi käinud eesmärgiga mingit pappi skoorida, meie tahame lihtsalt oma vanaisa näha ja temalt endalt kuulda, kuidas tal läheb.

Maja värav on tabalukuga kinni, üle aia ronides keegi ust lahti tegema ei tule, üldjuhul, kui tuleb, siis ainult Helve ja tema kedagi sinna sisse lasta ei kavatse.

Paar päeva tagasi otsustas mu tädi, kelle isa see väärikas taat on, minna külla. Muidugi keegi ukse peale ei tulnud, kuigi majas sees oli näha liikumist. Seepeale otsustas ta kutsuda politsei. Poitsei saabudes, tuli tädike lõpuks ukse peale, esialgu kukkus lihtsalt ülbitsema ja seejärel tervet meie suguvõsa sõimama küll joodikuteks, narkariteks, niisama hulludeks rahaahneteks idiootideks ja kellelgi majja sisse minna siiski ei õnnestunud.

Mina ei ole sinna külla pääsenud juba kuskil 3 aastat, samuti ei pääse sinna tema enda lapsed, tema sõbrad, ühesõnaga mitte keegi. Mutt on võtnud kätte ja inimese täielikult ühiskonnast isoleerinud. Politsei ei saa/tohi mitte midagi teha. Meie ei saa midagi teha, sest me lihtsalt ei pääse ligi.

Ma olen mures ka sellepärast, et kes teab, võib-olla üldse Helve seal vaikselt mürgitab teda ja jumal teab, mida ta korraldada võib ja miks ta sellist asja korraldab. Me keegi ei tea, palju inimesel on elada jäänud, me keegi ei tea, mis seisundis ta seal reaalselt on või kas ta päriselt üldse ongi enam elus.

Palun, andke nõu, mida teha? Mul on lihtsalt ideed juba otsas ja ma ei hakka ju minema ja kiviga akent katki viskama, et sisse tungida. Tõepoolest kui keegi teab, mida sellises olukorras saaks ette võtta ja jagaks neid teadmisi, oleksin meeletult tänulik.

Migri vol 2 – 3 tilka verd ja uued püksid

Eile käisime Migris, again, et lõpuks saaksime siin arsti juures käima hakata, et asjad loksuks paika, D saaks lasteaiajärjekorda.

Nagu ma nädal tagasi kirjutasin, siis eelmine käik sinna oli täielik feil. Nüüd oli meil kõik täidetud, vajalikud paberid valmis pandud ja Iljal oli vaja lisaks passipilti teha. Tegi ta seda politseimajas, sest me arvasime, et seal peaks olema sellised fotoputkad. Paraku ei olnudki ja pildid tegi hoopis fotograaf, 4 passipilti läks maksma 20 eurot, minu arust on see veits palju, kuigi ega ma tegelikult kursis ei ole, palju need mujal maksavad.

Ma nii pablasin selle Migri pärast, et nägin sellest isegi õudukat. Meid võttis vastu mingi tädi, kes oli megakarmi ja vihase olemisega. Vaatas kõik paberid läbi, vaatas mind ja küsis, kui kiiresti ma oma ID- koode kätte tahan saada. Ma vastasin selle peale, et loomulikult nii ruttu kui võimalik on. Ta hakkas naeru lagistama, endal teravad kihvad suus ja sisistas, et kiiresti saab, aga ainult juhul kui ma annan allkirjaks kolm tilka verd. Ma ehmusin nii julmalt, et roomasin ukse alt välja ja jooksin, kuis jalad võtsid.

Õnneks reaalsuses sattus meile seekord üks tore onuke, kes dokumendid läbi vaatas, vajalikud andmed arvutisse kandis ja asja korda ajas. Lõpuks ometi, jehhhuuu. Ei peagi enam iga kuu Eestis arsti juures käima. Nüüd peaks paari nädala jooksul koodid ja muud paberid meile postkasti potsatama ja sellega on ühelpool. Kokku läks elamisloa taotlemine meie perele maksma 54*3 ehk 162 eurtsi, mis polegi tegelikult teab, mis ulme summa.

Esimest korda elus läks Dompsul autosõiduga süda pahaks. Nii kahju teda vaadata. Hommikul just mõtlesin, kas peaks talle igaksjuhuks vahetusriided kaasa võtma ja muidugi ei võtnud. Õnneks leidus mul kotis talle varu pluus, püksid pidime käppelt poest uued skoorima, et D ei peaks okseste pükstega tulema. Veits ebamugav oleks vist ja natuke imelik ka last roobiste riietega kuskile ametisse vedada.

Järgmisena juba Maistraati minek, seal saab elukoha ära registreerida ja siis peakski meil mõneks ajaks paberimajandusega kõik okei olema 🙂

Beebi

Kuidas teil lapsed autosõitu kannatavad?

Ootusärevus – no kohe üldse ei jõua enam oodata

Ma kohe üldse üldse ei jõua enam oodata. Nii väga ootan(alguses oli typo ja kirjutasin kogemata ooran ihihihi), et see rasedus juba lõpule jõuaks ja ma oma armsa pisikese beebi oma kätele saaks.

Ma juba kujutan ette, kuidas me harmooniliselt kõik koos toimetame ja nad Dompsuga suureks sõbraks saavad ja kuidas me oleme üks mõnus neljaliikmeline perekond.

Minu peas on kõik tore ja ilus, ei ole vaja mu illusioone purustada magamata ööde ja muude selliste seikadega haha. Ei tegelikult võite mulle küll oma kogemusi jagada, oleks väga huvitav kuulda.

Ma väga loodan, et see beebikas on sama hea magaja nagu Domps. D hakkas juba umbes kuue kuuselt terve öö järjest magama, erandeid oli ka loomulikult, aga üldiselt. Ja ilusti oma voodis. Lapsed on nii nunnud ja armsad beebilõhnalised tegelased, et tahaks neid küll hirmsasti enda kõrvale tuttu võtta, aga ma üritan sellele kiusatusele mitte alluda. Mitte sellepärast, et see minu arust kuidagi halb oleks kui lapsed vanemate voodis magavad, aga mul endal on siis lihtsalt kokkuvõttes mugavam. Lisaks ma kardan neid laiaks litsuda.

Ma olen täna nii armastust ja heldimust täis, et iga beebi, keda ma kuskil näen, võtaks hea meelega sülle ja nunnutaks nii kuis jaksaks. Domps kahjuks ei lase enam ennast väga nunnutada, ta pigem selline mürakaru, süles ta ka enam üle paari minuti väga ei püsi. Minu silmis on ta juba nii tark ja arukas ja tubli. Oijah, kuidas mu pisike pojapõnksu juba nii suureks inimeseks sai?

Tähtajani on jäänud veel 10 ja pool nädalat ja ma no nii väga ootan. Samas see ka selline dilemma, sest ei taha, et suvi läbi saaks. Oijah, tegelikult aeg läheb niikuinii päris kiiresti ja kui Dompsu oodates mul selleks ajaks olid juba pea kõik asjad olemas, siis nüüd ei ole ma veel mitte midagi ostnud peale mõne riideeseme, ma lihtsalt meelega hoian end beebiosakondadest eemale, sest ma vist läheks seal hulluks ja laristaks kõik arved tühjaks. Samas turvahälli peaks varsti ära ostma, kuidas me muidu ta haiglast autoga koju toome. Vanker on olemas, sama, millega D rallitas. Võib-olla tahan uut, aga ega sellega kiiret siiski ka pole.

Miks ma nii kärsitu inimene olen? Alguses mõtlesin, et oh seekord olen selline rahulik rase, aga nüüd olen ikka kannatamatu ja ootusärev ja tahan et see rõve punn mu otsaeest juba ära kaoks. Mul pole nii ammu mingit nahaprobleemi olnud, et ma ei tea, mida sellega peale hakata 😦 omg ei, ma ei mõelnud punni all beebikõhtu, kuigi võis nii kõlada.

Pliis olge armsad, jagage oma kogemusi ja olge ikka nunnud ja ärge mõistke teisi hukka ja blabla ninnunännu. Ma olen armastust täiiiiiis!!!!

Vaatasin just pilte, kui Domps veel pisem oli. No niiiii nunnu. Jagan teiega ka mõnda 🙂

Ta oli nii titabeebi

Kuidas teil suuremad lapsed on pisemaid omaks võtnud?

Kuidas ma end raseduse ajal vormis üritan hoida

Ma siin üritan end raseduse ajal natukenegi vormis hoida, hästi välja ei tule, aga vähemalt üritan. Käin mänguplatsidel lapsi ja vanemaid hirmutamas.

Kuna kuskil spets trennis ei ole hetkel aega käia olnud, siis esiteks proovin nii palju jalutada kui jõuan ja saan. Siin on päris palju suuri ja mõnusaid mänguplatse, kus aed ümber, sel ajal kui D seal oma energiavarusid tühjaks mängib, saan ma seal aias ringi tiirutada. Viimati kui ma nii tegin ja enda meelest juba vähemalt kolm km kõndinud olin, näitas app 600m, saate aru jah? 600m. Muidugi on päevi, kus tuleb ka päriselt ikka mitmeid kilomeetreid, aga need kogunevad pigem terviseradadel. Neid radu on meie rajoonis meeletult palju, mis tegelikult on nii nii mõnus. Vaatamata sellele kõigele tunnen ma end ikka täispuhutud vaalana, 10 kg(29 nädalat) on juba juures ka. Eelmise rasedusega tuli juurde lõpuks 20 kg.

Mõnel mänguplatsil on olemas ka väike jõusaali osa, seal saab ka üht-teist lihtsamat tehtud. Lisaks on head erinevad pingid, kus saab ka edukalt väljaasteid teha. Kusjuures kui kord mänguplatsil nii tegin, hakkas üks teine ema kaasa tegema, nii vahva ju. Siin kuidagi inimesed teevad teisi vähem maha ja üritavad rohkem mõista enne hukka mõistmist. Naeratavad rohkem ja eelarvamusi tundub vähem olevat.

Kole kurgivesi

Megailus foto 😀

Milliseid harjutusi soovitate raseduse ajal teha/olete teinud?

Padujoodikud

Ma olin kuulnud ja näinud küll, et ükskõik, mida sa kirjutad või teed, alati leidub neid tarkpäid, kelle jaoks on kõik oi kui vale ja kes nii paganama hästi teavad sinu elust kõiki detaile, mis sulle endalegi uudisena tulevad. Sellised maailmaparandajad võiks siis töötada kuskil, kus nad midagi muudaks ka, mitte lihtsalt niisama netis, ilma ühtegi fakti teadmata, ilkumas ja targutamas käia. Aga no millest me räägime? Nad ju on need ainukesed mõistusega inimesed. Ma ei hakka kellegi nimesid nimetama.

Küll on häda kui keegi on juurde võtnud, kellelgi on liiga ilus soeng, kellelgi liiga suur tagumik. Annad lapsele kommi – appi, suhkur on ju nii halb. Ei anna lapsele kommi – issand kui kitsi inimene. Jummel.

Laps paneb oma poekärusse ilusaid kirjusid alkohoolsete jookide purke(ei, me ei ostnud neist ühtegi), omg niikuinii vanemad alati ostavad megalt alksi ja laps vaatab, kuidas emps igal õhtul pudeli veini ära lahendab ja issi liitrite viisi õlut sisse kaanib. Ja kui sellisele inimesele vastata, et meie kodule lähimas Lidlis on alkohoolsed ja mittealkohoolsed joogid üpris kõrvuti ja laps nüüd küll ei tea, milline on limpsi purk ja milline alksi purk, siis ta muidugi teab, et ei need mingil juhul pole poodides kõrvuti. Muidugi tore ju kui inimese silmaring nii lai on, et ta kõiki maailma poode tunneb, aga seda vist ei tea, et siin Soomes toidupoodides näiteks veini ei müüdagi, sest lubatud on müüa vaid lahjat alkoholi. Sellest ka see, et väiksemates poodides valik pole väga suur ja neil ei ole mõtet teha eraldi suurt riiulivahet paarile sordile õllele ja siidrile. Aga mõned ju teavad maailmast kõike.

Enda teada olen ma veel 29ndat nädalat rase ja raseduse ajal üldiselt nagu alkoholi ei tarbita, ma siiani ei teadnud, et mul sellega probleeme oleks, aga ju siis mõni käib mulle iga õhtu tilgutiga veini veeni tilgutamas. Samuti ma ei tea, et Ilja jube suur õllekulistaja oleks, aga ju ma siis ei tunne teda piisavalt, käib vist salaja poe taga joomas, mulle pole veel vahele jäänud.

Ma mõtlen, et jube mugav on vist niimoodi elada, nagu need Einsteini ajudega kommentaatorid. (Einsteinil kusjuures oli ajust parietal operculum puudu ja seetõttu sai inferior parietal lobe kasvada 15% suuremaks, mis võimaldas tal numbrite maailmast paremini aru saada) Aga küll neil on mugav, ei pea kunagi kedagi tundma õppima, kohe näed inimest või ühte tema kirjutatud lauset ja tead juba kõike, oleks mul ka nii. Nii vist ei satuks küll kunagi mingite petturite ohvriks.

Käis metsas salaja õlle libistamas

Grillivad õlle kõrvale vorste

Appi, kõrvaklapid ka veel peas, nkn kunagi ei kuula, mida laps räägib :O

( tegelikult kirjutasin koodi ja lõpetasin oma pisikest js projekti, Ilja chillis Dompsuga)

Ootan, et halvaks läheks, siis ei pea veini ostma

Kuidas võõrad inimesed meid küll nii hästi tunnevad? Mis on nende laia silmaringi saladus?

Elamisluba, mida me ei saanud

Pool aastat tagasi meie pisiperekond jõudis otsusele, et on aeg veidi suuremateks muutusteks. Eestis me pidevalt vingusime, et küll on palk võrreldes hindadega liiga väike, aga me ei tahtnud olla need vingukotid. Sest teatavasti on võimalus kas olukorraga leppida või seda muuta. Meie valisime teise variandi, pakkisime asjad ja kolisime Soome.

Terve selle aja oleme pendeldanud päris kõvasti Eesti-Soome vahet. Näiteks ei ole ma siiani tahtnud vahetada oma perearsti ja see tähendab seda, et ravikindlustus on mul veel Eestis, mis omakorda tähendab seda, et siiani olen rasedusega Eestis arvel ja pean iga kuu seal kontrollis käima. Mul on olemas küll ka Euroopa ravikindlustus, aga sellega end siin arvele võtta kahjuks ei saa, kui puudub Soome isikukood. Kuna Ilja töötab, on temal see olemas, aga minul veel mitte.

Sellega me täna tegelemegi. Et seda isikukoodi saada, on vaja esiteks minna Migrisse(migratsiooniamet). Kuna Tamperes olid Migri järjekorrad väga pikad, regasime aja Helsinkisse, hetkel sõidamegi sinna poole.

Ma muidugi ei tea, kui kaua nende avalduste töötlemine neil seal aega võtab ja kas ma saan kohe kasvõi mingi ajutise isikukoodi või läheb selle kõigega jälle aega, eks selgub.

——————————————————-

Omaigaaaad, ma olen nii megavihane. Läksime sinna Migrisse, sõitsime kuradi 180 km ja tuleb välja, et täiesti mõttetult. Läksime sinna kabinetti või kontorisse või mis iganes see on. Anname kõik vajalikud dokumendid ja siis ta küsib: “Kas te applicationid täitsite kodus ära?” Ei täitnud, sest arvasime, et me seal neid täidamegi, milleks muidu broneering tund aega kestab? Printis meile need vormid siis välja. Nende täitmisega oleks meil seal läinud umbes 5 minutit, aga ei. Ei saa, peab tulema juba täidetud vormidega, kohapeal nad neid täita ei lase. Cmooon, miks? Okei ma saan aru, et neil mingid omad reeglid, aga nad saatsid nii palju kordi meeldetuletusega meili, et teie broneering on blabla ajal, oleks võinud sinna siis lisada, et palun täitke need ankeedid kodus. Polnud aimu ka, et peab. Uue aja saime alles järgmiseks esmaspäevaks. Kui keegi teist on ka Soome kolinud ja viitsiks mulle natuke nõu anda, selgitada, kuidas siin täpsemalt asjad käivad, ka näiteks lasteaiakoha taotlemine, oleksin ülimalt mega süperhüper tänulik!

Nüüd me siis sõidame sama targalt Tamperesse tagasi, jälle 180 km. Oi kui tore on kaheaastasega selliseid pointless pikki sõite ette võtta.

Aga ega me lase oma päeva sellest tuksi keerata. Peale selliseid tobedaid olukordi tuleb raharaiskamis- ja rämpstoidu tuju. Sõidamegi nüüd kuskile Tuusulasse Burger Kingi end paksuks sööma.

Haletsuseine – selline pro foodpic, et anna olla

Junk food come to mama